Sissi - Ernst Marischka

Parasjagu käimasolev Saksa sõjajärgsete filmide festival otsustas meie vaatajateni tuua episoodi ühe unustatud keisrinna elust, täpsemalt ajajärgust, mil noorest Alpide rüpes kasvanud neiust sai ühe suure riigi valitsejanna ning tulevikus "hobuse näo" omandanud monarhi armastatud abikaasa. Lisaks sellele, et eile kinos näidati esimest osa triloogiast, kuhu kuuluvad veel filmid "Noor keisrinna Sissi" ja "Sissi saatuseaastad", oli võimalik ka neid viimaseid Soome televisioonist paar nädalat tagasi silmitseda ning samuti umbes siis, kui siinkirjutaja kõrvade tagant võisid tublid kombainerid hapupiima koristada.

Ma usun, et Eestis on üheks tuntumaks austerlaseks hobusenäoga monarh Franz Joseph I samamoodi, nagu tuntuimaks Tšehhi kirjanikuks on Jaroslav Hašek ning kunstnikuks Josef Lada. Toosama Franz Joseph I, kes I maailmasõja aegu oli päevinäinud valitseja, oli oma nooruses, umbes siis, kui Prantsusmaal toimus mõni järjekordne revolutsioon, noor mees ning parasjagu naisevõtueas. Teatavasti pidid tähtsamad valitsevate suguvõsade leidma omale kaasad mõne teise peene perekonna liikmete seast ning sedaviisi langeski Franz Joseph von Habsburg-Lorraine'i valik Baieri hertsogi tütrele Elisabeth von Wittelsbachile.

Omaaegsete ekraanitähtede (või õigemini, Romy Schneiderist sai tänu neile lugudele üks taoline) kaasabil maalitakse vaatajale eriti romantiline vaatepilt sellest, kuidas "tavalisest maatüdrukust" saab noore ja idealistliku imperaatori abikaasa. Ülevad vaatepildid, luksus, lamburneiud ja paraadkostüümid on siin loomulikult tavapäraseks ekraanitäiteks ning terve hulk melodramaatilisi süžeekäike alates pragmaatilise keisrinna-ema julmusest kuni karmi tiisikuseni. Igasuguse kuvandamisega on ju nii, et kui ta on piisavalt hästi tehtud, siis on igal vaatajal võimalik seda omamoodi kaeda. Kui ma esmakordselt vaatasin ilmselt õukonna mundreid, etiketti ja muud taolist, siis viimase juhuse eel olin just häda sunnil pisikesse toakesse suletuna paksuks raamatuks köidetud sõjamälestusi lehitsenud ning tahes-tahtmata vaatasin selgi korral ekraanilt mundreid, kuid sedapuhku hoopiski teises võtmes. Nimelt võrdlemaks neid tollesse raamatusse pikitud sõjameeste piltidega. Peab tunnistama, et sarnasus on missugune!

Olles neid filme juba mitu raksu vaadanud, võin vaikselt lubada, et vaatan tulevikus, kui võimalus tekib, veelgi. Tegemist on omaaegse suurfilmiga, mis ei paku rohkelt armastust ja pisaraid, vaid ka elavat ajalugu, mis sellest, et rohkelt roosiveega ülevalatult. Erinevalt teistest omataolistest kallab ta roosaka valgusega üle selle maanurga ühe ajastu, millest meie kandis palju ettekujutust ei ole ning mille hääbumist kirjeldab elavalt hoopistükkis ühelt teiselt maalt pärit satiirik.