Karel Zeman, see võrratu animaator, kes on meieni toonud paljude lapsepõlveseikluse Vynález zkázy, on loonud ka mitmeid muid teoseid. Need viimased on jäänud tänamatult otsekui vaeslapse ossa, kui jutuks tolle multifilmipioneeri looming. Sest üks asi on kõneleda teadusliku fantastika isast Jules Verne'ist, keda tunneb kogu maailm, teine aga "Väikese nõia" loojast Otfried Preußler´ist, kelle kuulsus saksakeelsest kultuuriruumist palju kaugemale ei ulatu. Kummalisel kombel pidasid nii "Eesti Televisioon" kui ka "Eesti Raamat" toda jäledat fašisti (sõdis Wehrmachti ridades Nõukogude rahva orjastamise nimel) otsekui omaks inimeseks ning üllitasid tema tekstidest küll tõlkeid, küll telelavastusi.

Karel Zemanile oli Preußler peaagu nagu oma mees - oli ju viimane samuti sündinud põlistel Tšehhi aladel. Ja "Krabat", armastatud raamat, on suurepäraseks materjaliks kinomehele, et sellest vormida üks unustamatu teos. "Nõia õpilase" puhul on tegemist puhtaverelise animatsiooniga. Mitte küll üleni joonistatud, sest nii "labaseid" tehnikaid ei saa üks suur multifilmimees endale lubada. Selle asemel kasutab ta lamenukufilmile sarnanevat tehnikat ning loob selle abil väga meeldiva õhustiku. Kogu lugu saadab mingisugune subtiilne aura, mis võlgneb ilmselt tänu ka laialdast kasutust leidnud pastelsetele värvidele.

Vana vendi muinasjutu sisul tuleb siiski veidike peatuda selleks, et mõista isand Zemani tegemisi filmikunsti vallas. Krabat on orb, kerjuspoiss, kes satub ühte veskisse, kus Meister kamandab kahteteist selli. Krabat astub Meistri teenistusse ning õige pea ilmneb, et veski pole sugugi veski, vaid hoopiski võlukunsti kool ning Meister on selle direktor. Igal reedel kogunevad kaarnateks moondunud veskipoisid Meistri kambrisse ning see loeb neile nõiaraamatust ette loitse, mille abil on võimalik lasta kaevu kuivada, muuta enese välimust härja- või sõjamehekujuliseks ning läbi õhu lennelda.

Loomulikult ei ole seesugune haridus tasuta ning ka Meistril tuleb maksta koolimaja kasutamise eest üüri. Mitte küll avaliku ja erasektori partnerluse vormis, vaid hoopiski paharetile enesele. Vastavalt lepingule saab härra kukesulega igal aastal enesele ühe veskipoisi ning igal aastal värvatakse ümber rändavate kerjuspoiste seast uus õpilane. Kui sellid aga parasjagu ei õpi ega tööta veskis, siis laseb meister neil mööda maad ringi rännata ning nõiatempude abil raha teenida. Vahepeal põigatakse Türgi sõtta ja kuurvürsti õukonda ning süüakse traditsioonilisi Saksimaa roogasid, lauldakse ja juuakse beini ning õlut. Nagu ikka see elu käib - ning kui välja arvata too Meistriga seotu, siis võiks kogu olemist lausa idülliliseks pidada.

Igal aastal, umbes lihavõtte paiku, peavad veskisellid aga läbima musta maagia rituaali. Paarikaupa rändavad nad kindlaks määratud paika ööd veetma ning ühel seesugusel rännakul kohtub Krabat ühe neiuga lähedalasuvast külast. See ei ole just tark tegu, sest Krabati sõber ja vanemsell Tonda on just seetõttu oma otsa leidnud - meister andis ta üle oma peremehele. Kuid Krabati ja tema eeslauljast sõbranna armastus on tugevam ning üheskoos astuvad nad Meistriga heitlema.

Raamatus oli Meister maag ja pragmaatiline inimene (ikkagi inimene), kes, olles sõlminud lepingu saatanaga, pidi aastatepikkuse ustava teenistuse palgaks saama jõukaks ja/või nõukaks meheks. Poola kuningaks või Saksi suurvürstiks, nagu ta seda ise mainis. Ja kui tema teenistus veskis lõpule jõudis, tuli tal valida sellide seast enesele väärikas järeltulija. Selleks oleks võinud osutuda Krabat. Viimane otsustas aga teisiti misläbi Meister ei suutnud täita oma lepingut ning kõik lõppes.

Zeman ei ole kõigil neil üksikasjadel pikalt peatunud ning tema Meister on lihtsalt üks õelusekott, kes ilmub kord ühesilmalise kassi, kord poolpimeda varesena selleks, et luurata oma õpilaste tegevuse järele. Mõistetav ka - erinevalt romaanist ei ole filmi pikkust võimalik lõpmatuseni kasvatada ning kui lisada veel soof tõestada end kinematograafia vallas, tuleb sisul vormile teed loovutada. Käesoleval juhul on see sündinud kaunis maitsekalt ning kuna animaatorid on teinud oma tööd hoole ja armastusega, ei pane vaataja nagu tähelegi, et midagi võiks puudu olla. Hinge jääb hoopis soe tunne ja meeldiv elamus kogetust. Igati sobiv lõpplahendus kevade peatset saabumist kuulutavale päikeselisele pühapäevale.